MEIE PERMAPÕLD

Sõnapaar permakultuur jõudis meie ellu viis aastat tagasi. Kuna laste sünniga olid meie majapidamisse tulnud ka kõikvõimalikud allergiad, siis tuli päevakorda ka võimalikult puhta toidu hankimine.

Kuna aga mul on suisa mitmekordne põllumajandusharidus ning meil on ka Põlvamaal maakoht, siis oli otsus kindel: hakkame ise endale toitu kasvatama. Samal ajal sattus minu kätte Jaapani agraarfilosoofi Masanobu Fukuoka raamat „Ühe kõrre revolutsioon. Sissejuhatus looduslikku maaviljelusse“, mis on kogu permakultuuri nö baastekst.

Masanobu Fukuoka

Mina sain sealt raamatust vastuse oma peamisele küsimusele: kuidas saada savisel ja külmal maal korraliku saaki, ilma, et selle jaoks tuleks ennast ära katkestada. Ja nii me üritasimegi viis aastat hakata oma maalapikesel ellu viima permakultuuri põhimõtteid.

ALGUS

Fukooka põhimõte on äärmiselt lihtne: mida vähem sekkuda, seda parem. Seega pole idee järgi vaja maad ei künda ega muidu kobestada, kõik vajamineva teevad ära vihmaussid ja taimejuured. Kohe esimesel aastal viisin ma läbi katsed: panin kartuli maha tavalisse vakku, mätastest valmistatud madalasse peenrasse, mida hakkasin siis multšima niidetud heinaga ning kolmanda ’’katsepõllu’’ tegin otse heinamaale, asetades mugulad heinakamarale, kus hakkasin neid samuti kõikvõimaliku orgaanikaga katma.

Ja tulemus: kõige kehvem saak tuli otse murukamarale pandud mugulatest, järgmine tuli klassikalisest vaost ning ülivõimsalt kõige suurema saagi sain ma tagurpidi pööratud mätastele pandud ja multšitud kartulist. Samas kõige töömahukam oli kartuli kasvatamine loomulikult vaos.

Etteruttavalt olgu aga öeldud, et kuna viimasel kahel aastal olen ma kartuleid kasvatanud kas kõrgpeenras või vaos. Põhjus on lihtne: ma olen lihtsalt pöörane varajase kartuli fänn ning kuna meie maad on savised ja külmad, siis saab varase kartuli meil ainult kõrgpeenralt.

Hilise kartuli panin ma vakku aga seetõttu, et multši all kasvatades kippusid mugulad jääma väikseks. Kuid see võis olla seotud sellega, et ma olen üsna laisk olnud multšikihti täitma. Aga see ei vähendanud mu usku: nimelt oli juba peale paari aastat multšimist näha, kuidas mullas suurenes hüppeliselt vihmausside hulk. Aga see ju puhas rõõm põllumehele.

Proovisin ka vanadest autorehvidest valmistatud nn kartulitorni, kuid paraku mina sain sealt iga-aasta ainult mõned sipelgapesad. Kuid nagu väidavad Soome allikad, pidavat sealt saama suurepärase saagi.

Kellele aga superhästi permakultuur meeldib, on uba. Kuna meie peres ollakse üsna suured oasööjad, siis hakkasime permapõhimõtetest lähtuvalt uba kasvatama. Üks põhjus oli ka selles, et liblikõielisena seob uba oma juurtega lämmastiku ning üldse peaks ubade suur juurekava korralikult maad kobestama. Külvamine käis lihtsalt: maa kõigepeal rehaga tasaseks, mis ühtlasi ka pisut õhutas mulla ülemist kihti ja seejärel seeme maha ning multšikiht elik siis põhk, lehed jms orgaanika peale.

Ainukene suurem töö tuli ette võtta mõne nädala pärast, kuna kõigepealt kasvas multšikihist läbi umbrohi. Siis sai seda ära kisutud, et see tärkavat uba ära ei lämmataks, seejärel sai aga ka uba juba hoo sisse ning umbrohust oli isegi kasu, kuna ta aitas kõrgekasvulisel oal kenasti püsti seista. Ja kogu suve jooksul ei andnud me oapõllule tilkagi vett, sest isegi kõige suurematel põupäevadel oli multšikihi alt piisavalt niiske.

Kõrgpeenar. Chiara Lombardini-Riipinen ja Olli Riipinen ütlevad oma raamatus “Johdatus permakultuurin” lõbusalt, et kui te tunnete vajadust füüsilise töö järele, siis on kõrgpeenar just teile mõeldud.

Tõsi see on: kõrgpeenra rajamiseks kaevasin ma süvendi, mille sügavus oli ligi 30 sentimeetrit, täitsin selle kõikvõimaliku okste jms, millele omakorda kuhjasin väljakaevatud mättad, millele katsin kõikvõimaliku orgaanikaga ja kõige lõpuks sai peenar kaetud kompostiga. Igatahes nüüd ma ei kujuta ette, et kurke, suvikõrvitsaid ja varajast kartulit saaks kasvatada mujal kui kõrgpeenras.

Selline on hästi ülevaatlik kirjeldus, mida me oleme mitme aasta jooksul teinud. Kuigi mingi kogemus on meie perel permakultuuriga olemas, võin ma julgelt öelda, et olema alles oma tee alguses. Seda enam, et tegelikult moodustab põllumajandus vaid väikese osa kogu permakultuuri filosoofiast.

Muide, veidi ka blogi nimest. Windsori valge on üks põldoasort. Kuna meie pere kõik liikmed on suured oasöödikud, siis oli just nimelt Windsori valge seemned ühed esimesed, mida me oma permakultuuri põhimõtete järele rajatud põllulapile külvasime.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: