MINU ILMUNUD LOOD

Meie väike permapõld

 

Aial ei tohi lasta end tappa!

Veel kümmekond aastat tagasi nägid meie suvised nädalõpud maakodus välja järgmised: jõudsime laupäeva hommikul maale ja hakkasime kohe kõplama, kastma ja rohima. Ja nii pühapäeva õhtuni, siis istusime autosse ja sõitsime linna tagasi. Järgmisel nädalavahetusel kordus kõik uuesti.

Mida aeg edasi, seda vähem jäi aega põllundusega tegelemiseks ja nii juhtuski, et me ei kasvatanud aastaid maal midagi. Lihtsalt ei jõudnud muude tegemiste kõrvalt, soov aga isekasvatu järele jäi.

Kolm aastat tagasi kuulsin esimest korda sellist sõna nagu permakultuur. Sõna tuleb siis inglise keelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab püsivat põllumajandussüsteemi, mis toimib looduse osana. Kui näiteks kaasaegne intensiivne põllumajandus on äärmiselt ressursi- ja energiarohke, siis permakultuuris üritakase saaki saada võimalikult väikese energiakuluga. Naljaga pooleks võibki öelda, et permakultuur ei tee meist oma aiamaa orje ega lase aial meid tööga tappa.

Milleks künda ja kaevata?

Kuna nii mulla kündmine kui ka kaevamine lõhub mulla struktuuri ning pöörab väheviljaka mullakihi üles, siis soovitab permakultuur multšimist. Ehk teisisõnu näeks kartulipanek välja nii, et kartul asetatakse maapinnale ning multšitakse kõikvõimaliku orgaanikaga alates põhust lõpetades niidetud muruga. Ja sügisel võetakse selle kihi alt korralik kartulisaak. Kuna ma olen saanud nö klassikalise põllumajandushariduse, siis tundus multši all kasvatamine küll loogilisena, kuid samas kergelt uskumatuna. Ja kuna tõe kriteerium on praktika, siis otsustasin asja proovida.

Esimesel aastal panin kartuli maha tavalisse vakku, mätest valmistatud madalasse peenrasse, mida hakkasin siis multšima niidetud heinaga ning kolmanda ’’katsepõllu’’ tegin otse heinamaale, asetades mugulad heinakamarale, kus hakkasin neid samuti kõikvõimaliku orgaanikaga katma.

Ja tulemus: kõige kehvem saak tuli otse murukamarale pandud mugulatest, järgmine tuli klassikalisest vaost ning ülivõimsalt kõige suurema saagi sain ma tagarpidi pööratud mätastele pandud ja multšitud kartulist. Samas kõige töömahukam oli kartuli kasvatamine loomulikult vaos.

Multšimise ime

Milles seisneb siis multšimise ime? Mingit imet tegelikult polegi. Multš hoiab lihtsalt mulla niiske ja jaheda, vihmamood ei peksa multšiga kaetud mulda kinni ega takista seetõttu hapniku juurdepääsu. Meie maakodu asub Lõuna-Eestis, kus on rasked savimullad, mis kuivasid põuastel suvedel kivikõvaks, siis pidime taimi pidevalt kastma ning nende ümber mulda kobestama. Multšitud kartuliga seda muret aga enam polnud.

Enesestmõistetavalt pole multšimise korral probleeme ka rohimisega, kuna taimede vahele pidev orgaanika lisamine lämmatab umbrohu. Lagunedes rikastab multš mulda aga süsihappegaasiga, mis on taimedele vajalik fotosünteesiks ning parandab mulla huumusekihti.

Kuid loomulikult pole kartul ainus kultuur, mida saab kasvatada. Ainult orgaanikaga multšides saab kasvatada kõikvõimalikke ettekasvatud taimi, nagu näiteks kurgid ja kapsad. Tõsi, minu kogemus ühest varasemast vihmasest suvest näitas seda, et põhuga kurki multšides kippus, kippusid kurgid veidi mädanema.

Kuna ma üsna laisk, siis jätsin ma näiteks karult kasvatades ühe etapi vahele: ajalehtede maha laotamise. Asja mõte seisneb siis selles, et ajalehed takistavad umbrohtude tekkimise. Asi näeb tehniliselt välja nii, et kõigepealt laotakse maha ajalehed, millele vistakse veidike nende lenduminemise vältimiseks kõdusõnnikut vms, seejärel tehakse ajalehtede sisse käega augud ning pannakse sinna mugulad. Seejärel kaetakse ajalehed multšiga.

Minu kogemus näitab, et vähemalt kartulit saab täiesti vabalt ka ilma ajalehtedeta kasvatada, kuid siis oleks soovitav, et eelneval aastal oleks kartulimaa juba seisnud multši alla. Muide, nagu pole maailmas midagi muud, nii on ka mõned entusiastid kasvatanud ka Eestis juba aastaid köögivilju multši alla teadmata võib-olla permakultuurist midagi. Eestis on sellise viljeluse kohta olemas isegi kergelt irooniline termin – pahnaviljelus.

Kuid permakultuuri võlu seisnebki selles, et siin saab fantaasial vabalt lennata lasta ning kasvatada köögivilju lisaks multši all ka kõrgpeenardes, anumates kui vanades autokummides. Piiriks on vaid enda fantaasia.

Lugu ilmus kunagi paar aastat tagasi Õhtulehe aianduslisas.